15 september, teine reisupäev

Vahepeal Londoni lennujaamast niipalju, et väga mõnus suur pleiss, seal ikka oli neid metallist linde. Tualetis sai vähe nalja, üks tegi Mr. Bean’i järgi kuivatades seinaküljes oleva õhkkuivatiga oma pükse, ta siis nõjatus samamoodi vastu seina ja üks jalg üleval liigutades oma alakeha... no nagu bean tegi, kes teab, see teab, paras kino oli oma silmaga näha :D Ja samal ajal kui ise tualetist lahkuma hakkasin, kuulsin kiireid kergeid „sups-sups-sups“ jalajälgi jooksmas tualetti.  Pauh.pauh uksed kinni-lahti, paberirull jooksis kõrinal pooltühjaks ja järsku oli kuulda korralikke märgasid kõhutuuli, mis ma kujutan ette, hääle järgi, selle ilusa läikiva valge poti nii väga puhtaks valgeks potiks ei jätnud :D

Lahkusinsealt ja jätsin kiirete sammudega hüvasti oma huvitavate välismaisete kogemustega.

 

Ootefuajees oli palju erinevaid inimesi, sealhulgas ka eestlasi, järjekordselt(neid oli ka riia lennukas, 3 tüdrukut, siin, Londonis oli 2 paarikest, üks hetkel istub minust paremal akna all samuti.

 

Natuke seiklusi ka. Seoses reisi algamisega, Riias ei tahetud algselt meie kotte isegi võtta, kuna ei old makstud midagi, ühesõnaga, pakkisime seal ümber, et kõigil sinna 20kg sisse jääks, kotid täis ja tühjaks ja peale makstud ja kombes ja lennule.

 

Londonis ootasid ees omad seiklused. Tollist läbitud ,stripid jälle tehtud, suutsin kottide pagasi valikust võtta oma koti, mis hiljem ilmnes mitte minu kotina. Oi ma olin kaval, leidsin suures kohvrist ju tabalukukesegi, mõtlesin, et panen peale, siis kindel, et oma ja keegi ei näe jne. Hea mõte iseenesest ju J Aga oh üllatust, ühekl eestlasel oli samasugune kott koos samasuguse hea mõttega tabalukuga olnud! :D Olime juba uues termionalis piletid käes, kui kahtlema hakkasin kohvris, kuna mingi silt oli küljes, mida minu omal ei olnud, mõtlesin, et reklaam mingi algselt, et äkki tõesti pandud kõigile... Aga vaatasin korra sisse ja oh ime, võõrad dokumendid, keegi härra Paldiskist :D Ruttu jooksin tagasi, et asi korda ajada. Kohalikud olid väga vastutulelikud, võtsid asja ülirahulikult, näha oli, et ma pld esimene eksija sellise juhuse juures :D Asi lahenes kiiresti, mingi 7min jooksul, kuigi jooksin vist terve maja 3x uuesti läbi, mis ei old just väike! Igaljuhul kotiomanik oli juba kenasti kontoris oma kotti ootamas ja mind suunati tagasi algusesse, kus kotid välja tulevad ja ringlema jäävad. Tundsin jälle kaugelt juba oma koti ära, ruttu käpad taha ja esimene luuk lahti – SHOKOLAAD! Jah, õige kott! :D Emme andis selle õndsa Kalevi shokolaadi kodust kaasa ja seal ta siis nüüd mul oligi :D Igaljuhul, ülikiired sammud tagasi uue terminali juurde, möödusin ka nenedest 3mest tüdrukust, kellest varem juttu oli, kes Riias samuti olid. Need chillisid seal niisama :D Sain kenasti oma kohvri ära antud ja uued seiklused võisid alata.. Lennukile! Seekord korralikult – 2+4+2 kohaline. Meeletu tõmme, mis neid metall-linnukesi edasi veab! Sõltuvus!

 

Jah, ei saa rääkimata jätta siiski, minu kõrval istub hämmastav sõreline. Otseses mõttes kahjuks. Kui olete kunagi näinud vähki näiteks, siis tema „käpad“ on sõralised... Samasugused on minu „pinginaabri“... „käed“ Need kergelt vibutavad, kui midagi näitavad või tahavad, sõrgasid on küljes kaks(mõlemal „käel“ siis) Nad paistavad kenasti lühikesest särgist välja, ei ole pikka pandud, just selline, millel varrukaid ka ei ole, niiet kenasti näha. Kõige vaffab on see, et sael sõrgede all on meie teada „kaenlaauk“... ja inimestel on seal karvad. No vot, tal on ka :D Ja need karvad on tal pmtteliselt „pihus“ või siis sõrgade vahel. Eseimest korda nägime seda inimest lennujaamas, siis vaatasime, et oi kui jube nii elada ja olla.... no nüüd istub ta mu kõrval, juba 12h on ta mul kõrval olnud. Esimesed paar tundi olid kohutavad, silm ei harjund sõrgade vibutamisega väga ära, see oli kohutav. Aga kuna kell oli juba ca 4 öösel, siis väsimus võttis võitu ja uinusin. Paari tunnipärast ärkasin kohutava kaelavaluga, aga suutsin taas magama jääda. Õudukaid ei näinud, õnneks! Hetkel siis mitu sööki söödud, hinnad on megaodavad, snickers maksab 15 eesti raha, õlleke nimega Carlsberg maksab 30 eeku purk, niiet väga mõnus. Kahju, et ta mu kõrval on, vetsu ei kannata väga üle tema ronida, muidu naudiks rohkem neid „mitte-maiseid-olemisi“ :D

 

Paari tunni pärast peaks nüüd maanduma Kuala Lumpurisse. Sealt katsume mingi takso leida, et hotelli saada, ruttu pessu ja sõrelised lõhnad enda kerelt maha pesta – jah, tal on ka oma maitseline(ei mai maitsend!) lõhn küljes :D

Ja siis loodame tiba ehk veel midagi hamba alla saada ja kerged maised mõnud(loe: piibud) teha :D

Uuendus kohe otsa: hetkel esimest korda nüüd lõpuks sain netti, olen Malaysias, Tune Hotel nimelises hotellis ja kasutan viimaseid aku pauereid, et see info siia edastada. Kunagi ka pilte, kui saan sisse tõmmatud ja töödeldud nomraalsemaks ja kui aku ka saan laetud, see adapter, mis siia sobib, ei toimi. Seega jura vähe. Kohe varsti tel. aku ka tühi, niiiet siis võin mõnda aega päris kättesaamatu olla, kuni leian sobiva adapteri, mis taas tsivilisatsiooni toob.

Siin on kift, inimesed on lahedad, lahked ja toredad. Peadselt, loodan, veel ja rohkem!